See toimus Tartus 6. märtsil

8.00          Jutust hoolimata ei näidanud tegelikult keegi välja varajase ärkamise märke, ainult tundsime heameelt, et ei läinud paar tundi varem väljunud rongiga. Seevastu sopistusime mugavalt kiirbussi tagaossa ning maastik vaheldus lenneldes.
10.30        Kohale jõudsime isegi varem, sõites enne mööda Rauli arhiteeritud troopikamajast, mida lubasime vaatama minna mõni teine päev koos tema endaga. Siis tegime aega parajaks ja soojendasime end Vanemuise Shakespeare'is. Kellele teed, kellele kohvi või kakaod. Kuid tänu saiakestele, mida kohviku pererahvas pidi enne laualekandmist natuke mooritama-vaaritama, muutus aeg aina parajamaks ja parajamaks, kuni saiasööjad lõpuks rahulikult sinnapaika jäeti. Kui sai võidetud, tuli usaldada oma intuitsiooni kaaslaste leidmiseks. See ei vedanud alt.
11.00        Elevaator-veski külastus. Kõik kokku kogunenud, juhatati meid edasi veski õuele, et pilk saaks püsida jutu teemal. Veski elevaatori silod ehitati 30-ndatel ning olid siis Eesti kõrgeimad raudbetoonehitised. Projekteerijaks oli Eesti üks tuntuim insener Komandant, kellelt pärineb ka Kadrioru staadioni konsoolse varikatuse lahendus. Silod ehitati valmis rekordilise 3 kuuga, kasutades ronivat raketist. Ehitusmaterjalid toodi platsile tollele ajale kohaselt hobuvankritega. Samas asetses ka veinikelder, kus kuuldavasti Lutsu-härra sagedane külaline oli. Pärast ehitise valmimist toimus konkurss veski seadmete ostmiseks, mis oli segase poliitilise olukorra tõttu samuti segane, kuid võitnud firma sisseseadet kasutatakse veskis siiamaani. Seadmed on loomulikult vahetunud ja mitte ainult: Tartu Veski on Baltimaade moodsaim. Kõik on juhitud ja kontrollitud arvutite poolt, nii et tänapäeva mõistes MÖLDER ei ole mitte jahune onu rakkus kätega vaid rohkem ITi-mees, kes on võimeline üksinda suure veskiga hakkama saama. Vaatab ekraani ja käib vahest mööda tehast ringi veendumaks, et arvuti ei valeta.

Sõja lõpul tuli sakslastel idee elevaator õhku lasta, et blokeerida mööduv tee. Mõeldud-tehtud. Aga ehitis oli tehtud nii jäik, et ta vajus vaid 45 kraadi viltu. Varem olid tornid sammaste peal, et rongid saaksid sinna alla sõita. Pärast õhkulaskmist toetusid need ainult ühele sambareale. Õnneks leidus sõjavangis ka insenere, kelle kaasabil said silod jälle püsti.

Eemal väikese varjualuse all oli märgata tuvisid, kes ehmatuse korral plaginal parvena lendu tõusid. Varem kasutas kohalik rahvas hea viljatoidu peal kasvanud tuvisid linnuprae peamise komponendina. Territooriumil elavat ka metsikuid kasse, kellele samuti maitsevad välja vett jooma tulnud hiired (paljas vili teeb ju januseks, kassid teavad aga täpselt millal see juhtub) ning tuvid, kes madala intelligentsi tõttu oma söögivõimega lennuvõime ületavad. Mistõttu neil ei jää muud üle kui kassi eest jooksuga plehku panna. Tavaliselt ei õnnestu. Pärast mobiilside saatjate paigaldamist aastaid tagasi kadusid tuvid hoopis ära, kuid harjusid siis elektromagnetilise saastega ja tulid tagasi.

Järgmisena astusime torni sisse. Kõigepealt käisime keldris, kus oli palju torusid ja viljadosaatorid nende peal. Et iga aasta saada õige maitsega jahu, peab erinevate näitajatega vili juba enne jahvatamist õiges vahekorras segatud olema. Parim pidavat olema USA jahu, Venemaa oma kvaliteet pidi aga kesine olema. Oli näha märke, et korrast peeti väga lugu: ühe tugiposti peal oli sildike kirjaga "koristage ära tekkinud vilja unikud". Silodest veskisse jooksis torujuhe, millest oli kuulda suruõhuga kihutava vilja sahinat. Toru põlved olid tehtud väga lauged, et vili toru nagu liivapritsiga läbi ei kulutaks. Kelder sai sellega vaadatud. Üles viisid kitsad trepid. Et seinad olid tolmused, olime kõik möldri moodi juba enne jahu nägemist ja kulus üksjagu aega teineteise puhtakskloppimisele. Varsti olimegi silotornide kohal, kus jooksid torud, mille kaudu torne viljaga täideti. Julgemad inimesed vaatasid aknast ja ukse vahelt Tartu panoraami, lausa hulljulged (ENAL-i kiituseks võib öelda, et neid oli tervelt 80%!) läksid välja äärepiirde najale ja imestasid meie ekskursioonijuhi jutu üle, kuidas omal ajal valgevenelased kartmatult torne väljast poolt värvisid. Kaugusest paistis Plasku, mis oli küll väga madal, sest alumine pool temast jäi Emajõe orgu ning seega pilgu eest varjatuks. Turnimist tuli veelgi, kui vaatasime torne väljastpoolt, kõndides mööda ringteed tornide küljes ning kui käisime teenindustorni katusel.

Tornidest maa peale tagasi! Nüüd veski ise. Käisime läbi mitmeid masinasaale, kus vili läbis erinavaid arenguetappe: kividest ja aganatest puhastamine, sõelumine ja jahvatamine. Saime ka pooltooteid maitsta. Möldrikssobivuse testiks tuli kiiresti pendeldavale mitmetonnisele sõelakapile käsi külge saada.

Ääretult huvitav oli igatahes ning täname kõik Käthet ja tema isa selle võimaluse eest!

                Lähemalt vaata : www.tartuveski.ee
          
13.00        Lõunapaus Tsink-Plekk-Pang'is. Toodud kellaajaks oli meil laud kinni pandud, nii tegime väikese traavi, et mitte palju üle veerand tunni hilineda. Sõime ja oli hea.
                Vaata ka : www.pang.ee
 
14.30        Vanemuise teatrimaja. Võrreldes veskikülastusega, mis kujunes eeldatud poole tunni asemel kahe tunni pikkuseks näidati meile väga kiiresti, kuidas teater funktsioneerib ja mida sisaldab.
16.00        Jaani kirik. Laed olid tehtud lamedad ning puidust, sest seinad ei pidavat kivivõlvide koormust vastu võtma. Olgugi, et kõik nägi välja nagu ehitusplats, olid sees pingid ja laud, et hoonet juba kirikuna kasutada.
17.00        Vaba aeg Tartus, mille sisustasime muuhulgas Wilde's istumisega.
19.00        Väljasõit bussiga Tallinna. Und segas kinoteos mustast suksust.
21.20        Tagasi Tallinnas